Otse põhisisu juurde

When life gives you lemons...

Esimene päev tööl jäi lühikeseks. Tööle jõudes kupatati meid mingi 20 pealise seltskonnaga ohutus- ja õppevideot vaatama. Videos prooviti selgeks teha kuidas korjata, mida teha ja mida mitte, kuidas ohtlikes olukordades käituda ja mis siis, kui juhtub vigastus või saad hammustada. Terve filmi aeg endal tuhin sees ja adrenaliin laes. Valmisolek oli saavutatud, töötahe oli põhjas, ootasin, et antaks varustus kätte ja saaksin need sidrunid seal puupealt kasti kupatada. Aga kus sa siis sellega, peale videot saime teada, et täna oli ainult video vaatamine ja õige korjamine hakkab järgmine päev. Kurat! Olin juba valmis rekordeid tegema ja neile näitama kuidas korjama peab.


Järgmisel päeval sai siis hommikul tööle mindud, mis algas kogunemisega. Peamaja ette olid tulnud kokku kõik samad inimesed, kes eelneval päeval videot vaatasid. Peeti kiire loeng ja hakati inimesi sektsioonidesse juhatama.
Töötahe oli siiani laes, ikkagi esimene töö Austraalias. Kohe, kui oma rea kätte sain, asusin vaikselt asja kallale. Korjasin, mis ma korjasin, aga avastasin, et kurat ei ole see sidrunite korjamine mingi meelakkumine. Tihti tuli ette, et puudel olid peal okkad, nii umbes 5-6cm pikkused. Käed täiesti lõhki ja veri ikka enamuse ajast väljas. Samuti töö oli suhteliselt füüsiline, kuna korjatud sidrunite kott kaalus oma hea 20-25kg. Raske kott seljas, 40 kraadi kuuma otse lagipähe, käed katki, pidevalt janu ja siis saad vaikselt aru, mis tunne on töötada sidrunikorjajana. Aga nagu kõnekäänd ütleb - mis ei tapa teeb tugevaks. Ja ega siin väga tuju ei lange, kuna on ikka koguaeg soe ja meeleolu püsib laes.

Esimeste päevadega hakkasin ära harjuma selle korjamisega, kuid ikkagi ma tundsin, et Austraalia kutsub mind avastama. Järgmises postituses jagan seiklusi laavakividega rannast ja muust huvitavast, mida nägin, kui ringi sai seigeldud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Esimene aasta Austraalias saab kohe läbi

WAU! Lihtsalt WAU! Ei ole sõnu kogu selle viimase aasta sündmuste käigule. Algus oli enam kui raske ja sai ikka korralikult põhjas ära käia. Nina oli kogu selle Austraalia katsumuse alguses no nii maha surutud, et peaaegu oli see seiklus mul väga kiirelt läbi saamas. Kuid ei, ma jätnud jonni ja läksin sellele seiklusele sirge seljaga vastu ja ei ole pidanud sellest hetkest saati pettuma. Olen tänulik, et kohe seikluse alguses seda kõige kibedamat poolt sain maitsta. Kannatus on see mis pannakse siin riigis proovile ja kohanemine võib aega võtta. Just see algus ongi see, mis on väga paljud esimeste päevade/kuudega välja visanud. Ära anna kohe alla, võta aega ja ole kannatlik. Naudi teekonda ja ära kiirusta, siin olles saan sellele igapäev kinnitust. Kui siin riigis algus üle elada, veidi vaeva näha ja tööd teha, siis võin omast kogemusest öelda, et vaeva saab siin tasutud. Kuula oma sisemust kutset, kui Austraalia peale oled mõelnud, siis tee see lihtsalt ära. Õhtu lõpuks sa elad ainu…

Enne road trippi

Enne kui alustasin oma reisiga Wallavillesse oli rida asju mille ära pidin tegema. Esiteks, et ma Austraalias turvaliselt raha oma kontol saaks hoida, taotlesin juba Eestis endale Commonwealth Bank-is pangakaardi. Aega läks sellega umbes 2 nädalat. Ajastus oli väga hea, kohe kui Austraaliasse jõudsin sain teate, et minu pangakaart on valmis. Teine asi mille ära tegin oli TFN number, ehk maksumaksja number Austraalias, kui seda ei tee siis jätad kena summa riiki. Kolmas aga mitte vähem tähtis asi mille ära tegin oli telefoninumber. Teenusepakkujaks võtsin Telstra, kuna olin kuulnud selle kohta parimat ja väga pettuma ei ole pidanud.

Brisbaneis sai veel tutvutud rohkelt uute inimestega, kellega sai käidud ka kuskil oja ääres. Kuna see oli esimene tripp siis väga aega ei leidnud, et pildistada, kuid ühe prohmaka ma peale jätsin.
Otsisime tegelikult küll koske aga selleni me ei jõudnudki. Amatöörid ma ütlen! Enam sellist asja ei ole lubanud, et eesmärgini ei jõua või anname alla ennem kui…

Fakk these lemons!

Taaskord ühe helge pea ja avatud mõttemaailmaga inimeselt tagasiside saadud, hakkan siis oma blogi täiendama. Kui tavaliselt on mu postitused olnud lühikesed ja kokkuvõtvad, siis nüüd proovin kirja panna midagi vähe pikemat ja detailide rohkemat.

Igatahes nädalavahetus oli läbi ja taas algas kaua oodatud sidrunite korjamine. Igal hommikul kell 7:30 jättis Steve (supervisor), siis kõneposti kõigile korjajatele teate, kas töö toimub ja kui toimub, siis mis kell peab kohal olema. Sai siis taas äratus seatud hommikul kella 7:20 peale, et hommikul esimene hääl ei oleks Steve-i oma. Kell kukub ja karjuma hakkab mitme erineva hostelis elava inimese äratuskell. Kohe kui teatatud saab tööle saabumise aeg, siis tormab kööki nii umbes 10 matsi, üks tumedam kui teine. Kõigil vaja korraga vaaritama hakata, et tühja kõhuga tööle ei peaks minema. Küll ootad järjekorras, et omletti endale keerata ja küll ootad, et saaks hambad ja näo ära pesta.

Kui trall hostelis on lõppemas, siis järgmine võistlus a…