Otse põhisisu juurde

When life gives you lemons...

Esimene päev tööl jäi lühikeseks. Tööle jõudes kupatati meid mingi 20 pealise seltskonnaga ohutus- ja õppevideot vaatama. Videos prooviti selgeks teha kuidas korjata, mida teha ja mida mitte, kuidas ohtlikes olukordades käituda ja mis siis, kui juhtub vigastus või saad hammustada. Terve filmi aeg endal tuhin sees ja adrenaliin laes. Valmisolek oli saavutatud, töötahe oli põhjas, ootasin, et antaks varustus kätte ja saaksin need sidrunid seal puupealt kasti kupatada. Aga kus sa siis sellega, peale videot saime teada, et täna oli ainult video vaatamine ja õige korjamine hakkab järgmine päev. Kurat! Olin juba valmis rekordeid tegema ja neile näitama kuidas korjama peab.


Järgmisel päeval sai siis hommikul tööle mindud, mis algas kogunemisega. Peamaja ette olid tulnud kokku kõik samad inimesed, kes eelneval päeval videot vaatasid. Peeti kiire loeng ja hakati inimesi sektsioonidesse juhatama.
Töötahe oli siiani laes, ikkagi esimene töö Austraalias. Kohe, kui oma rea kätte sain, asusin vaikselt asja kallale. Korjasin, mis ma korjasin, aga avastasin, et kurat ei ole see sidrunite korjamine mingi meelakkumine. Tihti tuli ette, et puudel olid peal okkad, nii umbes 5-6cm pikkused. Käed täiesti lõhki ja veri ikka enamuse ajast väljas. Samuti töö oli suhteliselt füüsiline, kuna korjatud sidrunite kott kaalus oma hea 20-25kg. Raske kott seljas, 40 kraadi kuuma otse lagipähe, käed katki, pidevalt janu ja siis saad vaikselt aru, mis tunne on töötada sidrunikorjajana. Aga nagu kõnekäänd ütleb - mis ei tapa teeb tugevaks. Ja ega siin väga tuju ei lange, kuna on ikka koguaeg soe ja meeleolu püsib laes.

Esimeste päevadega hakkasin ära harjuma selle korjamisega, kuid ikkagi ma tundsin, et Austraalia kutsub mind avastama. Järgmises postituses jagan seiklusi laavakividega rannast ja muust huvitavast, mida nägin, kui ringi sai seigeldud.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Fakk these lemons!

Taaskord ühe helge pea ja avatud mõttemaailmaga inimeselt tagasiside saadud, hakkan siis oma blogi täiendama. Kui tavaliselt on mu postitused olnud lühikesed ja kokkuvõtvad, siis nüüd proovin kirja panna midagi vähe pikemat ja detailide rohkemat.

Igatahes nädalavahetus oli läbi ja taas algas kaua oodatud sidrunite korjamine. Igal hommikul kell 7:30 jättis Steve (supervisor), siis kõneposti kõigile korjajatele teate, kas töö toimub ja kui toimub, siis mis kell peab kohal olema. Sai siis taas äratus seatud hommikul kella 7:20 peale, et hommikul esimene hääl ei oleks Steve-i oma. Kell kukub ja karjuma hakkab mitme erineva hostelis elava inimese äratuskell. Kohe kui teatatud saab tööle saabumise aeg, siis tormab kööki nii umbes 10 matsi, üks tumedam kui teine. Kõigil vaja korraga vaaritama hakata, et tühja kõhuga tööle ei peaks minema. Küll ootad järjekorras, et omletti endale keerata ja küll ootad, et saaks hambad ja näo ära pesta.

Kui trall hostelis on lõppemas, siis järgmine võistlus a…

Minu Bali ja kuidas ma siin ära armusin!

Alles sai Austraalias pastakaga lauale toksitud ja mõeldud kas minna Balile või mitte. Kaua aega mööda ei läinud kui juba sisestasin oma pangakaardi andmeid momondo.com-is ja piletid ära võtsin. Sees jälle tärkamas uudishimu ja uus hingamine tänu ees ootavale reisile. Bali tripp sai plaanitud suht spontaanselt ja ilma suurema planeerimiseta, võtsin endale alguses 4 päeva majutust ja see oli kogu lugu mis ma reisiks planeerisin.

Seiklus algas mul juba Austraalias, kus mul oli lennujaama jõudmiseks vaja sõita 1500km. Pileti ostmise hetkel asusin Griffithis, väike viinamarjadele ja veinile keskendunud linnake. Igatahes sai mõned päevad enne lendu kogu kogunenud varandus autosse pakitud ja teele asutud. Esimeseks peatuspunktiks valisin Sydney, kuna oli uskumatult suur tahe sauna minna. Sydneys leidsin sauna, mis ei olnud küll päris see mis lubatud, kuid parem kui mitte midagi. Veebilehel oli kirjas et saun on 90 kraadi, kuid kahjuks reaalsus oli teine ja kraade oli ainult umbes 60-70. Sau…

Politsei, mäed ja öö Bundabergis

Nädal võimsalt varna visatud ja töönädal seljataha jäetud. Oleme kogunenud hostelisse kokku ja vaikselt gooni (kohalik odav pakivein) rüüpama hakanud. Mida rohkem vägijooki sees, seda suuremaks lähevad nädalavahetuse plaanid. Tekib mõte, et alustame hommiku 1000m mäe vallutamisega, siis lähme sama mäeküljel asuvasse Rock pools-i ja siis lõpetame õhtu linna peal. Pidasime plaani edasi ja mõtlesime, et alustame siis päeva kell 6 hommikul, kuna päev tõotas tulla pikk ja tahtsime varakult alustada. Õhtu aga venis pikapeale, goon vajas lahendamist ja jutt ei saanud kuidagi otsa, siis lõpetasime õhtu kuskil 2 paiku öösel.

Varakult plaanitud sõit hakkas 6-e asemel kell 8. Hommikune päike oli juba ammu taeva tõusnud ja sooja huugas oma 30-35 kraadi. Istusime autosse ja kohe oli auto tahavaatepeegli külge ennast ära parkinud Huntsman ämblik (u.10cm mitte väga mürgine), vapralt oksaga eemaldasime ta peeglilt ja saime oma reisiga alustada. Esimene asi mis jutuks tuli oli meie kellaaja valik, pea…