Kohe, kui oli rand ja päike seljataha jäetud asusime teele. Nagu ikka siis reisil valisime pigem spontaanse lähenemise ja ei broneerinud midagi ära. Teepeal sõites vaatasime koha välja kus ööbida. Esimeseks kohaks sai leitud hipsterite pelgupaik. Öömaja oli oma olemuselt toores ja täpselt sobilik lillelastele. Paik ise oli korralik ja puhas. Inimesed, kes seal ringi liikusid olid kõik pigem maalähedased ja veidi aeglased. Samuti olid seal kõik harjumatult sõbralikud. Nendeni ei olnud jõudnud ei Eesti hall elu ega muud argipäeva mured. Kui seal ööbisime siis ei tundunud, et oleks inimesi vaevanud ei kohustused ega tulevik.
Hommikul tegime veel mõned kiired jutuajamised mürgistest ämblikest ja muudest ohtudest Austraalias, ennem kui edasi sõitsime. Pea parajalt kärbseid täis aetud ja muid muremõtteid meile pähe süstitud saime liikvele. Tee peal oli nii mõndagi meenutada. Sõitsime juba lõbusalt oma paarsada kilomeetrit, kui lõpuks otsustas auto ülekuumeneda. Muretult sai siis tee äärde seisma jäädud ja põhjust otsima hakatud. Hetke möödudes leidsime põhjuse ja avastasime, et autol on radiaator katki. Valasime vett juurde ja kihutasime edasi. Sama jama pidime uuesti läbi tegema ennem kui Wallavillesse kohale jõudsime. Algselt oli plaan jõuda kohale päeval, aga tänu sellistele viperustele jõudsime kohale öö hämarustes.
Kohale jõudes läks õnneks kõik hästi, vaatasime üle oma valdused ja tutvusin reisikaaslase sõpradega. Nendega oli ka nii, et pikalt ei läinud kui ühise keele leidsime. Seltskond, kes ees ootas, oli väga mõnus Wallavilles. Omanikud samuti tagasi oma suuvaraga ei hoidnud ja andsid esimesel õhtul teada mis meid seal kandis edasi ootab. Järgmiseks hommikuks oli meile sebitud koht sidruni farmis ja mõttes oli ainult, et nüüd on unistus käega katsutav. Läksime järgmine päev kohale, täitsime blanketid ja saime tööle. See oli see hetk, kus arvasime, et Austraalia unistus on meieni jõudnud ja tähtede seis on meile naeratamas. Aga kus sa sellega. See oli alles kõige selle toore algus.
Seiklustest kuidas ja mis sai peale töö saamist kirjutan juba varsti järgmises loos.
Hommikul tegime veel mõned kiired jutuajamised mürgistest ämblikest ja muudest ohtudest Austraalias, ennem kui edasi sõitsime. Pea parajalt kärbseid täis aetud ja muid muremõtteid meile pähe süstitud saime liikvele. Tee peal oli nii mõndagi meenutada. Sõitsime juba lõbusalt oma paarsada kilomeetrit, kui lõpuks otsustas auto ülekuumeneda. Muretult sai siis tee äärde seisma jäädud ja põhjust otsima hakatud. Hetke möödudes leidsime põhjuse ja avastasime, et autol on radiaator katki. Valasime vett juurde ja kihutasime edasi. Sama jama pidime uuesti läbi tegema ennem kui Wallavillesse kohale jõudsime. Algselt oli plaan jõuda kohale päeval, aga tänu sellistele viperustele jõudsime kohale öö hämarustes.
Kohale jõudes läks õnneks kõik hästi, vaatasime üle oma valdused ja tutvusin reisikaaslase sõpradega. Nendega oli ka nii, et pikalt ei läinud kui ühise keele leidsime. Seltskond, kes ees ootas, oli väga mõnus Wallavilles. Omanikud samuti tagasi oma suuvaraga ei hoidnud ja andsid esimesel õhtul teada mis meid seal kandis edasi ootab. Järgmiseks hommikuks oli meile sebitud koht sidruni farmis ja mõttes oli ainult, et nüüd on unistus käega katsutav. Läksime järgmine päev kohale, täitsime blanketid ja saime tööle. See oli see hetk, kus arvasime, et Austraalia unistus on meieni jõudnud ja tähtede seis on meile naeratamas. Aga kus sa sellega. See oli alles kõige selle toore algus.
Seiklustest kuidas ja mis sai peale töö saamist kirjutan juba varsti järgmises loos.
Kommentaarid
Postita kommentaar