Otse põhisisu juurde

Reis tundmatusse

Kohe, kui oli rand ja päike seljataha jäetud asusime teele. Nagu ikka siis reisil valisime pigem spontaanse lähenemise ja ei broneerinud midagi ära. Teepeal sõites vaatasime koha välja kus ööbida. Esimeseks kohaks sai leitud hipsterite pelgupaik. Öömaja oli oma olemuselt toores ja täpselt sobilik lillelastele. Paik ise oli korralik ja puhas. Inimesed, kes seal ringi liikusid olid kõik pigem maalähedased ja veidi aeglased. Samuti olid seal kõik harjumatult sõbralikud. Nendeni ei olnud jõudnud ei Eesti hall elu ega muud argipäeva mured. Kui seal ööbisime siis ei tundunud, et oleks inimesi vaevanud ei kohustused ega tulevik.

Hommikul tegime veel mõned kiired jutuajamised mürgistest ämblikest ja muudest ohtudest Austraalias, ennem kui edasi sõitsime. Pea parajalt kärbseid täis aetud ja muid muremõtteid meile pähe süstitud saime liikvele. Tee peal oli nii mõndagi meenutada. Sõitsime juba lõbusalt oma paarsada kilomeetrit, kui lõpuks otsustas auto ülekuumeneda. Muretult sai siis tee äärde seisma jäädud ja põhjust otsima hakatud. Hetke möödudes leidsime põhjuse ja avastasime, et autol on radiaator katki. Valasime vett juurde ja kihutasime edasi. Sama jama pidime uuesti läbi tegema ennem kui Wallavillesse kohale jõudsime. Algselt oli plaan jõuda kohale päeval, aga tänu sellistele viperustele jõudsime kohale öö hämarustes.

Kohale jõudes läks õnneks kõik hästi, vaatasime üle oma valdused ja tutvusin reisikaaslase sõpradega. Nendega oli ka nii, et pikalt ei läinud kui ühise keele leidsime. Seltskond, kes ees ootas, oli väga mõnus Wallavilles. Omanikud samuti tagasi oma suuvaraga ei hoidnud ja andsid esimesel õhtul teada mis meid seal kandis edasi ootab. Järgmiseks hommikuks oli meile sebitud koht sidruni farmis ja mõttes oli ainult, et nüüd on unistus käega katsutav. Läksime järgmine päev kohale, täitsime blanketid ja saime tööle. See oli see hetk, kus arvasime, et Austraalia unistus on meieni jõudnud ja tähtede seis on meile naeratamas. Aga kus sa sellega. See oli alles kõige selle toore algus.

Seiklustest kuidas ja mis sai peale töö saamist kirjutan juba varsti järgmises loos.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Minu Bali ja kuidas ma siin ära armusin!

Alles sai Austraalias pastakaga lauale toksitud ja mõeldud kas minna Balile või mitte. Kaua aega mööda ei läinud kui juba sisestasin oma pangakaardi andmeid momondo.com-is ja piletid ära võtsin. Sees jälle tärkamas uudishimu ja uus hingamine tänu ees ootavale reisile. Bali tripp sai plaanitud suht spontaanselt ja ilma suurema planeerimiseta, võtsin endale alguses 4 päeva majutust ja see oli kogu lugu mis ma reisiks planeerisin.

Seiklus algas mul juba Austraalias, kus mul oli lennujaama jõudmiseks vaja sõita 1500km. Pileti ostmise hetkel asusin Griffithis, väike viinamarjadele ja veinile keskendunud linnake. Igatahes sai mõned päevad enne lendu kogu kogunenud varandus autosse pakitud ja teele asutud. Esimeseks peatuspunktiks valisin Sydney, kuna oli uskumatult suur tahe sauna minna. Sydneys leidsin sauna, mis ei olnud küll päris see mis lubatud, kuid parem kui mitte midagi. Veebilehel oli kirjas et saun on 90 kraadi, kuid kahjuks reaalsus oli teine ja kraade oli ainult umbes 60-70. Sau…

Esimene aasta Austraalias saab kohe läbi

WAU! Lihtsalt WAU! Ei ole sõnu kogu selle viimase aasta sündmuste käigule. Algus oli enam kui raske ja sai ikka korralikult põhjas ära käia. Nina oli kogu selle Austraalia katsumuse alguses no nii maha surutud, et peaaegu oli see seiklus mul väga kiirelt läbi saamas. Kuid ei, ma jätnud jonni ja läksin sellele seiklusele sirge seljaga vastu ja ei ole pidanud sellest hetkest saati pettuma. Olen tänulik, et kohe seikluse alguses seda kõige kibedamat poolt sain maitsta. Kannatus on see mis pannakse siin riigis proovile ja kohanemine võib aega võtta. Just see algus ongi see, mis on väga paljud esimeste päevade/kuudega välja visanud. Ära anna kohe alla, võta aega ja ole kannatlik. Naudi teekonda ja ära kiirusta, siin olles saan sellele igapäev kinnitust. Kui siin riigis algus üle elada, veidi vaeva näha ja tööd teha, siis võin omast kogemusest öelda, et vaeva saab siin tasutud. Kuula oma sisemust kutset, kui Austraalia peale oled mõelnud, siis tee see lihtsalt ära. Õhtu lõpuks sa elad ainu…

Fakk these lemons!

Taaskord ühe helge pea ja avatud mõttemaailmaga inimeselt tagasiside saadud, hakkan siis oma blogi täiendama. Kui tavaliselt on mu postitused olnud lühikesed ja kokkuvõtvad, siis nüüd proovin kirja panna midagi vähe pikemat ja detailide rohkemat.

Igatahes nädalavahetus oli läbi ja taas algas kaua oodatud sidrunite korjamine. Igal hommikul kell 7:30 jättis Steve (supervisor), siis kõneposti kõigile korjajatele teate, kas töö toimub ja kui toimub, siis mis kell peab kohal olema. Sai siis taas äratus seatud hommikul kella 7:20 peale, et hommikul esimene hääl ei oleks Steve-i oma. Kell kukub ja karjuma hakkab mitme erineva hostelis elava inimese äratuskell. Kohe kui teatatud saab tööle saabumise aeg, siis tormab kööki nii umbes 10 matsi, üks tumedam kui teine. Kõigil vaja korraga vaaritama hakata, et tühja kõhuga tööle ei peaks minema. Küll ootad järjekorras, et omletti endale keerata ja küll ootad, et saaks hambad ja näo ära pesta.

Kui trall hostelis on lõppemas, siis järgmine võistlus a…