Otse põhisisu juurde

Kuidas ma siia sattusin?

Kuidas ma siia sattusin?

Kõik mis läbi pea käib on hetkel see, et kas ma peaksin plaati kõvasti tagasi kerima ja alustama juttu sellega kuidas üldse mul plaan tekkis, et Austraaliasse tulla, või peaks kiirelt otsad kokku tõmbama ja rääkima mille kuradi pärast ma selle blogi tegin?

Tore on see, et mõni aeg tagasi sai jutu käigus teatud inimese poolt mainitud et tee blogi. Sai suusoojaks mainitud et davai, davai. Nüüd mõni nädal ja pudel valget hiljem siis ideest teostus saigi. Igatahes näe ära tegin.

Mõni lonks tagasi oli kindlalt palju rohkem ideid ja mõtteid peas mida kirjutada ja blogija tulevik oli helge ja käega katsutav. Nüüd kui siin sõrmed klaviatuuril sõnu ritta sean, siis ega nii palju ei olegi enam öelda kui ennem.

Esimese postiuse jätan lühikeseks ja eks vaatab mis tulevik toob.

Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Esimene aasta Austraalias saab kohe läbi

WAU! Lihtsalt WAU! Ei ole sõnu kogu selle viimase aasta sündmuste käigule. Algus oli enam kui raske ja sai ikka korralikult põhjas ära käia. Nina oli kogu selle Austraalia katsumuse alguses no nii maha surutud, et peaaegu oli see seiklus mul väga kiirelt läbi saamas. Kuid ei, ma jätnud jonni ja läksin sellele seiklusele sirge seljaga vastu ja ei ole pidanud sellest hetkest saati pettuma. Olen tänulik, et kohe seikluse alguses seda kõige kibedamat poolt sain maitsta. Kannatus on see mis pannakse siin riigis proovile ja kohanemine võib aega võtta. Just see algus ongi see, mis on väga paljud esimeste päevade/kuudega välja visanud. Ära anna kohe alla, võta aega ja ole kannatlik. Naudi teekonda ja ära kiirusta, siin olles saan sellele igapäev kinnitust. Kui siin riigis algus üle elada, veidi vaeva näha ja tööd teha, siis võin omast kogemusest öelda, et vaeva saab siin tasutud. Kuula oma sisemust kutset, kui Austraalia peale oled mõelnud, siis tee see lihtsalt ära. Õhtu lõpuks sa elad ainul

Enne road trippi

Enne kui alustasin oma reisiga Wallavillesse oli rida asju mille ära pidin tegema. Esiteks, et ma Austraalias turvaliselt raha oma kontol saaks hoida, taotlesin juba Eestis endale Commonwealth Bank-is pangakaardi. Aega läks sellega umbes 2 nädalat. Ajastus oli väga hea, kohe kui Austraaliasse jõudsin sain teate, et minu pangakaart on valmis. Teine asi mille ära tegin oli TFN number, ehk maksumaksja number Austraalias, kui seda ei tee siis jätad kena summa riiki. Kolmas aga mitte vähem tähtis asi mille ära tegin oli telefoninumber. Teenusepakkujaks võtsin Telstra, kuna olin kuulnud selle kohta parimat ja väga pettuma ei ole pidanud. Brisbaneis sai veel tutvutud rohkelt uute inimestega, kellega sai käidud ka kuskil oja ääres. Kuna see oli esimene tripp siis väga aega ei leidnud, et pildistada, kuid ühe prohmaka ma peale jätsin. Otsisime tegelikult küll koske aga selleni me ei jõudnudki. Amatöörid ma ütlen! Enam sellist asja ei ole lubanud, et eesmärgini ei jõua või anname alla enne

Fakk these lemons!

Taaskord ühe helge pea ja avatud mõttemaailmaga inimeselt tagasiside saadud, hakkan siis oma blogi täiendama. Kui tavaliselt on mu postitused olnud lühikesed ja kokkuvõtvad, siis nüüd proovin kirja panna midagi vähe pikemat ja detailide rohkemat. Igatahes nädalavahetus oli läbi ja taas algas kaua oodatud sidrunite korjamine. Igal hommikul kell 7:30 jättis Steve (supervisor), siis kõneposti kõigile korjajatele teate, kas töö toimub ja kui toimub, siis mis kell peab kohal olema. Sai siis taas äratus seatud hommikul kella 7:20 peale, et hommikul esimene hääl ei oleks Steve-i oma. Kell kukub ja karjuma hakkab mitme erineva hostelis elava inimese äratuskell. Kohe kui teatatud saab tööle saabumise aeg, siis tormab kööki nii umbes 10 matsi, üks tumedam kui teine. Kõigil vaja korraga vaaritama hakata, et tühja kõhuga tööle ei peaks minema. Küll ootad järjekorras, et omletti endale keerata ja küll ootad, et saaks hambad ja näo ära pesta. Kui trall hostelis on lõppemas, siis järgmine võistlu