Otse põhisisu juurde

Fakk these lemons!

Taaskord ühe helge pea ja avatud mõttemaailmaga inimeselt tagasiside saadud, hakkan siis oma blogi täiendama. Kui tavaliselt on mu postitused olnud lühikesed ja kokkuvõtvad, siis nüüd proovin kirja panna midagi vähe pikemat ja detailide rohkemat.

Igatahes nädalavahetus oli läbi ja taas algas kaua oodatud sidrunite korjamine. Igal hommikul kell 7:30 jättis Steve (supervisor), siis kõneposti kõigile korjajatele teate, kas töö toimub ja kui toimub, siis mis kell peab kohal olema. Sai siis taas äratus seatud hommikul kella 7:20 peale, et hommikul esimene hääl ei oleks Steve-i oma. Kell kukub ja karjuma hakkab mitme erineva hostelis elava inimese äratuskell. Kohe kui teatatud saab tööle saabumise aeg, siis tormab kööki nii umbes 10 matsi, üks tumedam kui teine. Kõigil vaja korraga vaaritama hakata, et tühja kõhuga tööle ei peaks minema. Küll ootad järjekorras, et omletti endale keerata ja küll ootad, et saaks hambad ja näo ära pesta.

Kui trall hostelis on lõppemas, siis järgmine võistlus algab hostelist minema kihutamisega. Küll ühe tumeda viie kohalise auto peale pakivad ennast kokku seitse korjajat ja küll teise, viie kohalise auto peale vähemalt sama palju tegelasi, üks mustem kui teine. Ega maantee peal ka tagasi hoita. Kõik vuravad võidu, et esimesena kohal olla, sest viimane saab alati kõige halvemad read, kus eriti sidruneid ei leia või siis okkaid palju. Kohale jõudes hakkab selline jooksmine pihta, et tolm keerleb isegi sealt viljapõldude vahel üles. Köhatad kopsud tolmust puhtaks ja asud enda rida otsima. Kõnnid sadu meetreid, vahepeal täidad oma pudelid külma veega kanistritest, mis jäetud korjajatele, et päris janusse ei sureks selle metsiku päikese käes.

Sidruni rida kätte saadud, algab usin korjamine. Rait kellega tutvusin Brisbaneis paneb nagu kellavärk igal hommikul, enne tööle asumist mängima oma lemmik muusikapalad. Tänu sellele läheb korjamine libedamalt ja saab ennast maailmast eraldada ja teha tööd tempokamalt. Peale Raidu muusika kostub kõrva putukate ja tumedate karjeid. "Tappari" on põhiline sõna mida tumedad üksteisele karjuvad, maakeeli peaks see tähendama "persse", seda öeldakse korjamise alla ja peale. Küll keegi saab kasti täis, siis kuuled seda uuesti, küll keegi alustab lõunat siis kuuled seda ja kui supervisor tuleb rida kontrollima, siis kuuled juba kaugelt ära, et keegi seda hõikab.

Esimestel nädalatel saame supervisoritega hästi läbi ja jamasid ei teki. Päeva kassad jäävad sinna 200 ja pluss dollari juurde. Kiidetakse ikka takka ja öeldakse, et ära pead norgu lase läheb paremaks. Ühe kasti hind on alustades 120 dollarit. Kaks kasti päevas saab ikka ära tehtud. Mina oma esimesel tööl olen väga rahul, raha tuleb peale ja ilm on hea. Salamisi mõtlen, et unistused on käega katsutavad, kuniks tuleb hall uudis. Tööle on võetud 25 uut Tongast pärit tumedat ja nende käed käivad kiiremini kui saekaatri saag. Nad ei puhka ega söö, kuna nende viisa kehtib ainult kuus kuud, siis lasevad nad metsiku tempoga sidruneid kasti. Neid ei huvita need okkad üldse ja millegi päras nemad saavad alati parimad read. Kuradi korrumpeerunud supervisorid ja nobenäpud, tänu kellele kasti hind 80 dollari peale kukutatakse.

Rait loobub umbes paari nädalaga ja otsustab pigem hostelis töökuulutusi ja youtube videoid vaadata. Mina sain õnneks sõbraks enne seda Jamesi ja Karliga, mõlemad Inglismaalt pärit. James on tumedapäine pooleldi taimetoitlane ja paras trennifanatt, Karl see eest on punaste pikkade kiharatega jäätisepoe omanik. Pood asub Inglismaal Plymouthis kaljuserval ja vaatega merele. Mõlemal jätkub juttu kauemaks ja oma osava inglise keelega tagasi väga ei hoia. Sellele saan selgust kui Karl juba kõiki töötajaid nimepidi teab ja igal hommikul enne ridade valimist kõigiga juttu teeb. Tänu neile nihverdame vahel ikka paremad read endale. Tihti juhtub, et sidruneid palju, aga küll on okkad või puud liiga lehtes, et sidrunitele ligi pääseda.

Nüüd, kus tumedad tempot teevad ja parimad read endale saavad, peame meie ka rohkem pingutama hakkama, et saaksime veidikenegi teenistust tunda. Hommikuti lendame siis täie auru ja hea tujuga korjama, kuid paneme tähele, et meil hoitakse varasemast nüüd kõvasti rohkem silma peal ja mitte ühtegi eksimust ei andestata. Iga poole tunni tagant ilmub meie kaste kontrollima supervisor, kes siis rõõmsalt teatab, kui midagi valesti on ja hoiatustega ähvardama hakkab. Iga kord leiab uue asja mille kallal võtta, küll on mõni sidrun liiga väike või mõnel plekk peal, siis jälle mõni sidrun korjamata jäänud jne. Tänu sellele aeglustub ka meie töötempo. Vaikselt hakkame juba töö suhtes ükskõikseks muutuma ja teeme töö ajal kõike muud kui korjame sidruneid. Siin tööpäeva lõpus, kõrgustes päeva nautimas, hetke pärast juba lõpetame ja kaome reedesse. Pildile jäänud ka James.


Õnneks on reede juba märkamatu kiirusega kohale jõudnud ja suured plaanid tehtud. Plaanime tähistada Karli sünnipäeva, lähme linnapeale ja ronime mäkke.



Kommentaarid

Populaarsed postitused sellest blogist

Minu Bali ja kuidas ma siin ära armusin!

Alles sai Austraalias pastakaga lauale toksitud ja mõeldud kas minna Balile või mitte. Kaua aega mööda ei läinud kui juba sisestasin oma pangakaardi andmeid momondo.com-is ja piletid ära võtsin. Sees jälle tärkamas uudishimu ja uus hingamine tänu ees ootavale reisile. Bali tripp sai plaanitud suht spontaanselt ja ilma suurema planeerimiseta, võtsin endale alguses 4 päeva majutust ja see oli kogu lugu mis ma reisiks planeerisin.

Seiklus algas mul juba Austraalias, kus mul oli lennujaama jõudmiseks vaja sõita 1500km. Pileti ostmise hetkel asusin Griffithis, väike viinamarjadele ja veinile keskendunud linnake. Igatahes sai mõned päevad enne lendu kogu kogunenud varandus autosse pakitud ja teele asutud. Esimeseks peatuspunktiks valisin Sydney, kuna oli uskumatult suur tahe sauna minna. Sydneys leidsin sauna, mis ei olnud küll päris see mis lubatud, kuid parem kui mitte midagi. Veebilehel oli kirjas et saun on 90 kraadi, kuid kahjuks reaalsus oli teine ja kraade oli ainult umbes 60-70. Sau…

Esimene aasta Austraalias saab kohe läbi

WAU! Lihtsalt WAU! Ei ole sõnu kogu selle viimase aasta sündmuste käigule. Algus oli enam kui raske ja sai ikka korralikult põhjas ära käia. Nina oli kogu selle Austraalia katsumuse alguses no nii maha surutud, et peaaegu oli see seiklus mul väga kiirelt läbi saamas. Kuid ei, ma jätnud jonni ja läksin sellele seiklusele sirge seljaga vastu ja ei ole pidanud sellest hetkest saati pettuma. Olen tänulik, et kohe seikluse alguses seda kõige kibedamat poolt sain maitsta. Kannatus on see mis pannakse siin riigis proovile ja kohanemine võib aega võtta. Just see algus ongi see, mis on väga paljud esimeste päevade/kuudega välja visanud. Ära anna kohe alla, võta aega ja ole kannatlik. Naudi teekonda ja ära kiirusta, siin olles saan sellele igapäev kinnitust. Kui siin riigis algus üle elada, veidi vaeva näha ja tööd teha, siis võin omast kogemusest öelda, et vaeva saab siin tasutud. Kuula oma sisemust kutset, kui Austraalia peale oled mõelnud, siis tee see lihtsalt ära. Õhtu lõpuks sa elad ainu…