Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva aprill, 2018 postitused

Politsei, mäed ja öö Bundabergis

Nädal võimsalt varna visatud ja töönädal seljataha jäetud. Oleme kogunenud hostelisse kokku ja vaikselt gooni (kohalik odav pakivein) rüüpama hakanud. Mida rohkem vägijooki sees, seda suuremaks lähevad nädalavahetuse plaanid. Tekib mõte, et alustame hommiku 1000m mäe vallutamisega, siis lähme sama mäeküljel asuvasse Rock pools-i ja siis lõpetame õhtu linna peal. Pidasime plaani edasi ja mõtlesime, et alustame siis päeva kell 6 hommikul, kuna päev tõotas tulla pikk ja tahtsime varakult alustada. Õhtu aga venis pikapeale, goon vajas lahendamist ja jutt ei saanud kuidagi otsa, siis lõpetasime õhtu kuskil 2 paiku öösel.

Varakult plaanitud sõit hakkas 6-e asemel kell 8. Hommikune päike oli juba ammu taeva tõusnud ja sooja huugas oma 30-35 kraadi. Istusime autosse ja kohe oli auto tahavaatepeegli külge ennast ära parkinud Huntsman ämblik (u.10cm mitte väga mürgine), vapralt oksaga eemaldasime ta peeglilt ja saime oma reisiga alustada. Esimene asi mis jutuks tuli oli meie kellaaja valik, pea…

Fakk these lemons!

Taaskord ühe helge pea ja avatud mõttemaailmaga inimeselt tagasiside saadud, hakkan siis oma blogi täiendama. Kui tavaliselt on mu postitused olnud lühikesed ja kokkuvõtvad, siis nüüd proovin kirja panna midagi vähe pikemat ja detailide rohkemat.

Igatahes nädalavahetus oli läbi ja taas algas kaua oodatud sidrunite korjamine. Igal hommikul kell 7:30 jättis Steve (supervisor), siis kõneposti kõigile korjajatele teate, kas töö toimub ja kui toimub, siis mis kell peab kohal olema. Sai siis taas äratus seatud hommikul kella 7:20 peale, et hommikul esimene hääl ei oleks Steve-i oma. Kell kukub ja karjuma hakkab mitme erineva hostelis elava inimese äratuskell. Kohe kui teatatud saab tööle saabumise aeg, siis tormab kööki nii umbes 10 matsi, üks tumedam kui teine. Kõigil vaja korraga vaaritama hakata, et tühja kõhuga tööle ei peaks minema. Küll ootad järjekorras, et omletti endale keerata ja küll ootad, et saaks hambad ja näo ära pesta.

Kui trall hostelis on lõppemas, siis järgmine võistlus a…

Puhkus ja laavakivid

Kätte oli jõudnud nädalavahetus ja otsustasime minna Austraaliat avastama. Asusime siis reipalt teele, lemmik biisid mängisid, ilm oli enam kui meeldiv ja elu oli lill. See oli nüüd see Austraalia, mille otsides ma olin mahasõitnud tuhandeid kilomeetreid. Raske on panna seda olekut sõnadesse, iga päev oleks nagu puhkus, aga see ei ole ka veel päris see. Kõik on täpselt nii, kui mitte parem, nagu ma endale ette kujutasin. Sooja on 30-40 kraadi, tuul puhub kergelt ja kindel siht on jõuda randa.

Peale mõningast istumist autos, olen viimaks kohal. Vaade oli võimas, rand oli laavakive täis, vesi oli taevasinine ja päike peegeldus rannaliival.
Seal olles aeg peatus, ma olin selles momendis kohal, mured olid kadunud hetkest mil varbad mattusid rannaliivas. Otsisime koha kus kannid maha panna ja läksime vette. Mõnda aega sai nauditud sooja merevett, kui hakkasime uut kohta otsima. Leidsime netist, samas lähedal, ühe huvitava rannaala. Mõtlesime, et lähme vaatame ka selle üle. Mõeldud tehtud.

When life gives you lemons...

Esimene päev tööl jäi lühikeseks. Tööle jõudes kupatati meid mingi 20 pealise seltskonnaga ohutus- ja õppevideot vaatama. Videos prooviti selgeks teha kuidas korjata, mida teha ja mida mitte, kuidas ohtlikes olukordades käituda ja mis siis, kui juhtub vigastus või saad hammustada. Terve filmi aeg endal tuhin sees ja adrenaliin laes. Valmisolek oli saavutatud, töötahe oli põhjas, ootasin, et antaks varustus kätte ja saaksin need sidrunid seal puupealt kasti kupatada. Aga kus sa siis sellega, peale videot saime teada, et täna oli ainult video vaatamine ja õige korjamine hakkab järgmine päev. Kurat! Olin juba valmis rekordeid tegema ja neile näitama kuidas korjama peab.


Järgmisel päeval sai siis hommikul tööle mindud, mis algas kogunemisega. Peamaja ette olid tulnud kokku kõik samad inimesed, kes eelneval päeval videot vaatasid. Peeti kiire loeng ja hakati inimesi sektsioonidesse juhatama.
Töötahe oli siiani laes, ikkagi esimene töö Austraalias. Kohe, kui oma rea kätte sain, asusin vaiks…

Reis tundmatusse

Kohe, kui oli rand ja päike seljataha jäetud asusime teele. Nagu ikka siis reisil valisime pigem spontaanse lähenemise ja ei broneerinud midagi ära. Teepeal sõites vaatasime koha välja kus ööbida. Esimeseks kohaks sai leitud hipsterite pelgupaik. Öömaja oli oma olemuselt toores ja täpselt sobilik lillelastele. Paik ise oli korralik ja puhas. Inimesed, kes seal ringi liikusid olid kõik pigem maalähedased ja veidi aeglased. Samuti olid seal kõik harjumatult sõbralikud. Nendeni ei olnud jõudnud ei Eesti hall elu ega muud argipäeva mured. Kui seal ööbisime siis ei tundunud, et oleks inimesi vaevanud ei kohustused ega tulevik.

Hommikul tegime veel mõned kiired jutuajamised mürgistest ämblikest ja muudest ohtudest Austraalias, ennem kui edasi sõitsime. Pea parajalt kärbseid täis aetud ja muid muremõtteid meile pähe süstitud saime liikvele. Tee peal oli nii mõndagi meenutada. Sõitsime juba lõbusalt oma paarsada kilomeetrit, kui lõpuks otsustas auto ülekuumeneda. Muretult sai siis tee äärde s…

Enne road trippi

Enne kui alustasin oma reisiga Wallavillesse oli rida asju mille ära pidin tegema. Esiteks, et ma Austraalias turvaliselt raha oma kontol saaks hoida, taotlesin juba Eestis endale Commonwealth Bank-is pangakaardi. Aega läks sellega umbes 2 nädalat. Ajastus oli väga hea, kohe kui Austraaliasse jõudsin sain teate, et minu pangakaart on valmis. Teine asi mille ära tegin oli TFN number, ehk maksumaksja number Austraalias, kui seda ei tee siis jätad kena summa riiki. Kolmas aga mitte vähem tähtis asi mille ära tegin oli telefoninumber. Teenusepakkujaks võtsin Telstra, kuna olin kuulnud selle kohta parimat ja väga pettuma ei ole pidanud.

Brisbaneis sai veel tutvutud rohkelt uute inimestega, kellega sai käidud ka kuskil oja ääres. Kuna see oli esimene tripp siis väga aega ei leidnud, et pildistada, kuid ühe prohmaka ma peale jätsin.
Otsisime tegelikult küll koske aga selleni me ei jõudnudki. Amatöörid ma ütlen! Enam sellist asja ei ole lubanud, et eesmärgini ei jõua või anname alla ennem kui…

Austraaliasse tulek

Idee austraaliasse minekust oli mind köitnud juba aastaid. Kuid tulemist takistas alati asjade käik. Küll oli puudu julgusest, küll rahast, küll hoidis mind kinni elu ise ja veel sada muud häda. Lõpuks kui elu eestis oli lill aga samas ka täiesti karile omadega sõitnud siis tundsin, et ma vajan uut algust. Võtsin siis oma julguse pallid pihku, lõpetasin lahtised otsad ära ja andsin viisa taotluse sisse. Mõni minut hiljem oli viisa käes. Protsess viisa saamiseks võttis aega kõigest mõni minut, mis valmistas mulle suurt üllatust. Ei suutnud siiani uskuda, et olin lõpuks teinud otsuse ja nüüd ongi suht kindel minek. Seedisin seda viisat veel kuskil kuu aega ja ostsin ka pileti ära, et sealt enam taganemisteed ei oleks.

Paar kuud hiljem siis sai kodinad pakitud ja tuld tehtud Eestist. Ei saaks öelda et hirm mind valdas kui lennukile astusin, pigem oli see rõõm ja kergendus kui tulema sain kodumaalt. Reis läks kiirelt, kokku 27 tundi ja juba ma olingi 15000km kodust eemal. See esimene troo…

Kuidas ma siia sattusin?

Kuidas ma siia sattusin?

Kõik mis läbi pea käib on hetkel see, et kas ma peaksin plaati kõvasti tagasi kerima ja alustama juttu sellega kuidas üldse mul plaan tekkis, et Austraaliasse tulla, või peaks kiirelt otsad kokku tõmbama ja rääkima mille kuradi pärast ma selle blogi tegin?

Tore on see, et mõni aeg tagasi sai jutu käigus teatud inimese poolt mainitud et tee blogi. Sai suusoojaks mainitud et davai, davai. Nüüd mõni nädal ja pudel valget hiljem siis ideest teostus saigi. Igatahes näe ära tegin.

Mõni lonks tagasi oli kindlalt palju rohkem ideid ja mõtteid peas mida kirjutada ja blogija tulevik oli helge ja käega katsutav. Nüüd kui siin sõrmed klaviatuuril sõnu ritta sean, siis ega nii palju ei olegi enam öelda kui ennem.

Esimese postiuse jätan lühikeseks ja eks vaatab mis tulevik toob.